17-19. sajandi mõisakirjades on küla nimeks olnud Puis, Puiso. 13. sajandit võib pidada kalurite asukoha esimeseks dateeringuks. Puise on kuulunud Haeska mõisa alla ja hilisemalt Kiideva mõisa koosseisu. Puise on poolsaar, mis kunagi oli metsaga kaetud kivine maa – sealt ka nimi-Puise.
Puise kooli on esmakordselt mainitud 1786. aasta kirikuaruandes, kuid järjepidevat koolihariduse andmist kohalikele talupoegadele sellest veel ei sündinud. Pikemat aega tegutsenud külakool alustas Puises tegevust 1865. aastal. Puise kool oli 4-klassiline. Puise kool tegutses kuni aastani 1926. Koolimajas asus ka Kiideva vallakohus. Kohta, kus kool asus, paigaldati 1995. aastal Puise kooli mälestuskivi.
Küla kaudu käidi Muhust ja Saaremaalt sageli Haapsalus ja Tallinnas, eriti talvel üle jää. Puise nina asub Muhust 15 kilomeetrit kirdes ja teekonnale jäänud laiud (Kumari, Papilaid) muutsid vahemaa läbimise ohutumaks. Nii Kumaril kui ka Papilaiul on kunagi olnud isegi kõrts.
1944. aasta 22. septembril toimus Tuuru–Puise tee ääres asuvas Põgari palvemajas Otto Tiefi valitsuse viimane istung. Valituseliikmed kogunesid Puise randa ja ootasid siin evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Paat saabus aga alles 29. septembril ning sellega põgenes Eestist vaid Helmut Maandi, kel oli õnnestunud põgeneda Tauksi saarele.
Puise ninal on läbi sajandite olnud vilgas tegevus – kalapüüdmine. Kolhooside ajastul käidi siin tööl ka kaugemaltki. Kolhoosid kandsid erinevaid nimesid – Kiideva kalur, Virtsu kalur, Haapsalu kalur ja lõpuks Lääne kalur.
